Kai Koppeli varasemad tööd on ruumilised objektid. Tema tugevast skulpturaalsest tunnetusest kantud looming kätkeb erinevaid plastilisi lahendusi. 1980. aastail äratasid positiivse graveeringuga kristallvormide ning väikeste intiimsete klaaskujude kõrval erilist tähelepanu tema suured vertikaalsed, kohati arhitektoonidena mõjuvad dekoratiivvormid.
Viljakas oli eksperiment Lvovi eksperimentaalses keraamika- ja skulptuurivabrikus, mille ta 1988.a. teoreetiliselt vormistas koos kunstnik-graafiku, ühtaegu insener-elektrooniku Jevgeni Klimoviga. Selles vabrikus oli juba 1983.a. valminud tema esimene suurte värviliste vormide sari. Eksperimentaalse töö nimetus on „Uurimus moodul-reljeefse vormimise põhimõtete kasutamisest klaasist toodete seeria- ja ainutootmisel kinnipuhumise meetodil“ ning selle aruanne on Eesti Rahvusarhiivis (Eesti NSV Kunstifondi arhiivis). Aruandes on kirjeldatud lahtivõetavat moodulvormi, mille elementide paigutust muutes oli võimalik saada lõpmatu arv variante, millest igaühe jaoks oleks muidu pidanud tegema eri vormi; Kai Koppel demonstreeris seda oma vormiseeria najal. Ainukese moodulvormi kasutamine osutus efektiivseks lähedase konstruktiivse ideega toodete seeria loomisel, ühtlasi vähendas see toodete omahinda.
